Tallinna ajaloolised väravad

väravad
1870ndad (ilmselt). Tallinna Linnaarhiiv 1465.1.5204

Käesoleva töö eesmärgiks on anda ehitusajalooline ülevaade Tallinna linnamüüri ajalooliste väravate kujunemisest. Sellise ülevaatliku ja olemasolevat teavet koondava uurimuse koostamine osutus vajalikuks seoses ideega korraldada konkurss Tallinna väravate tähistamiseks linnaruumis. Praegusel hetkel on vanalinna hävinud väravatest huvilisele loetavaks tehtud vaid Harju värav, mille säilinud müüriosad on eksponeeritud Harju tänava alguses klaaspinna all ja terve rajatise ajaloolist paigutust markeerib tänavasillutis.

Ehkki mitmed lõigud Tallinna linnamüürist on hästi säilinud ja selle tornid annavad mõningast aimu vanalinna  keskaegsest ilmest, jääb linnamüüri tervikstruktuur ja selle kunagi eksisteerinud kõige uhkemate komplekside – väravaehitiste paigutus ja massiivsus tegelikult inimestele hoomamatuks. See informatsioon ei ole tihtipeale tuttav kohalikelegi, rääkimata turistidest. Seetõttu on väravate tähistamiseks huvitava ja arusaadava lahenduse leidmine Tallinna ajaloo tutvustamise seisukohalt äärmiselt oluline.

Koostatud ajalooline ülevaade vanalinna väravatest on seega konkursi alusmaterjali üks osa, et anda põhjalik taustainfo väravate kujunemisest läbi sajandite. Töös on käsitletud 10 väravat – Nunna, Suur Rannavärav, Väike Rannavärav, Viru, Karja, Harju, Toompea suure linnuse värav, Toompea vallivärav, Lühikese ja Pika jala värav, mis rajati kõik peale Toompea vallivärava juba keskajal. Väravaid, millel on säilinud ka maapealseid osad, on vaid neli – Toompead ja all-linna ühendavad Lühikese ja Pika jala väravad ning Suur Rannavärava ja Viru värava eesväravad. Kõik linnamüüri väravaehitiste peaväravad (va Pikk ja Lühike jalg) on tänaseks kahjuks hävinud.

Väravatest visuaalse pildi saamiseks on käesoleva töö puhul oluline pakkuda võimalikult palju illustratiivset materjali nagu vanad plaanid ja kaardid, fotod E. Dahlbergi tellimusel koostatud Tallinna maketist 1683. aastal, gravüürid jm kunstiteosed, fotod ja postkaardid. Selleks on kasutatud materjale Eesti Ajalooarhiivist, Eesti Filmiarhiivist, Muinsuskaitseameti arhiivist, Tallinna Kunstiväärtuste Ameti arhiivist, Tallinna Linnaarhiivist, Eesti Kunstimuuseumist, Tallinna Linnamuuseumist ja Eesti Rahvusraamatukogu arhiivkogudest. Suur osa materjalist on olemas digiteeritud andmebaasides, mille loetelu on välja toodud kasutatud allikate loetelus. Ajaloolisest vaatepunktist on lisaks eelnevale väga olulised rekonstruktsioonijoonised, mille põhiliseks autoriks on prof. Rein Zobel. Tänu tema ja mitmete teiste uurijate aastakümnetepikkusele põhjalikule uurimisele on Tallinna keskaegsetest kindlustustest ja linnaehitusest üldse niivõrd palju teada. Ka käesolev ajalooline ülevaade tugineb suuresti just prof. Zobeli uurimustöödele.

Tuleb ära märkida, et olemasoleva teabe hulk iga värava kohta varieerub üsnagi suurel määral. Nii on näiteks Suure Rannavärava ja Nunnavärava kohta teada oluliselt rohkem kui Väikese Rannavärava ja veelgi vähem Toompea suure linnuse värava kohta. Seda seletab ka viimase kahe varane hävimine,  mille toimumiseaeg on tegelikult tänaseni täpselt välja selgitamata. Mõistagi on siin veel palju uurimata maad ja tööd järgmistele uurijatele küllaga. Käesoleva töö maht ja ajaline piirang ei võimaldanud uurida väravate ajaloolist tausta sellise põhjalikkusega, et oleks leitud juba varem esitlemata materjali.

Töö on jaotatud väravate kaupa kümneks eraldi peatükiks, mis sisaldavad kõik teavet nende rajamise ja kujunemise kohta kuni tänapäevani välja. Illustratiivse info parema kättesaadavuse nimel on iga värava kohta leitud visuaalne materjal lisatud vastava värava peatüki lõppu. Väravate tänapäevane asukohaplaan asetatuna kohakuti 18. sajandi alguse kaardiga, ajaloolised kaardid, plaanid ja vanalinna kujutavad üldvaated (graafika jm) on paigutatud töö algusesse linnamüüri kujunemisloo üldist tausta tutvustava peatüki juurde, kuna see materjal puudutab enamjaolt kõiki väravaid. Kahtlemata on kogu illustratiivse materjali hulk väravate kohta tegelikult palju suurem,  töös on aga välja toodud neist ilmekaim, pidades ennekõike silmas ajaloolist teavet pakkuvat sisu. Keskaegsest kindlustusarhitektuurist parema ülevaate saamiseks on üldise tausta peatüki lõppu lisatud ka lühike mõistete seletus.

Viimases peatükis on koostatud põgus linnaruumiline analüüs võimalikest asukohtadest, kuhu võiks paigaldada infotahvleid ja makette või muid ruumiliselt teostatavaid lahendusi väravate tähistamiseks.